Hingan… Ma hingan!

Vaatan magavat last ja mõtlen: need hingetõmbed on pehmed nagu koiliblikad.

Tiibeti hingus - Mount Everest

Tiibeti hingus – Mount Everest

Kuidas käib tavaline hingamine? Kõht sisse, rind ette!? Mnjah, nii on meid õpetatud.
Täishingamist aga võiks teiste sõnadega öelda LÕDVA KÕHUGA HINGAMISEKS. Selline kehahoid lubab kehaasendi rahulikuks ja tasakaalukaks, lubab lõdvestuda nabakeskusel kõhu alaosa keskel.

See on hingamise osas kõige tähtsam taipamine ja harjutus üldse: hingata nii, et kasutuses on kõik hingamislihased. Nii rinna- kui ka kõhulihased. Kui hingad täielikult, siis hingad sisse – täiust, elu, taipamisi ja välja – stressi, ärevust, tasakaalutust.
Täishingamise ajal laienevad nii kõht kui ka rindkere täielikult ja väljahingamise ajal tõmbuvad sissepoole kokku. Kaasatud on kõik hingamislihased. Selline hingamisviis teeb teid teadlikuks oma pidevast sidemest Allikaga, taastab tasakaalu kogu kehas. See on oluline enesetervendamise harjutus.

* Istuge mugavalt, püüdke seda teha sirge seljaga. Toolil, maas istudes… (Kui sirge istumine on raske, võib harjutust teha ka kõvapoolsel alusel lebades). Hea on sulgeda silmad (parem keskenduda iseendale ja mitte lasta end välisest segada).
Käed langevad mugavalt sülle või reitele. Lamamise puhul võib ühe kätest asetada kõhule, siis on hea tajuda kõhu tõusu ja langemist.

* Tajuge, otsekui kuulatage oma hingamist. See muutub otsekui iseenesest veidi pikemaks ja sügavamaks. Hingake nina kaudu. Otsekui rüübates nina kaudu endasse seda elu ja olemist, mis teid ümbritseb.

* Iga hinge sissetõmbamise ajal kõigepealt veidi kerkib rindkere ja roidekaar, seejärel hakkab koos rindkere kerkimisega ettepoole võlvuma ka kõht. (Võib esialgu käega katsuda, tunnetada, kuidas kõht liigub ettepoole, justkui täituks aegamisi õhupall). Kui kogu ruum on kergelt ja rahulikult õhuga täitunud, siis peatu silmapilguks, otsekui markeeri – siin ma olen! mu kopsud on õhku täis! See peatumine kestab võibolla 1-2 sek, oleneb su taotlusest.

* Seejärel väljahingamine. Taas nina kaudu, kerge ühtlase survega. Rindkere ja roidekaar langevad, kõht liigub pehmelt sissepoole, naba suunas. Ilma suure pingutamiseta, ometi püüa välja hingata lõpuni. Ja väljahingamise lõpul – samasugune lühipaus, nagu ennegi: markeerides olekut.

* Sellist teadlikku, jälgitud täishingamist võiks algul teha näiteks kolm sisse-väljahingamist. Seejärel hingata jälgimisvabalt. Kui täishingamise harjutused saavad tavapärasteks, siis suudad neid teha igas asendis: kõndides, töökohal, üsna tõhus on täishingamine uinumise eel: see aitab peatada uitleva karusselli, mis sageli on põhjuseks, miks inimesed ei saa magama jääda.

* Kui täishingamine muutub harjumuspäraseks, oled eluga paremas kontaktis, su energiatarve teostub täielikumalt, su tervis paraneb.

(Veidi lappasin ka Jack Angelo Enesetervendamise käsiraamatut, põhiliselt rääkisin isiklikust joogapraktikast)

Massööri tähelepanekud 3. – On piinlik? – Ei ole ikka küll!

Kindlasti on selle massaažiasjaga inimeseti erisusi – ühele meeldib tugevam, teisele hellitav massaaž. Üks häbeneb asja pärastki küsida või ütelda, teine räägib vabalt ja kõigest ja ehk ülemääragi…
Need toredad inimesed, kes minu juurde on tulnud, on oma küsimustele sellised vastused saanud. Aga kindlasti võib kõhklust ja/või valehäbi selle nii toreda, nii vajaliku, nii ihuolulise tegevuse juures veelgi spetsiifilisematki olla.
Põhiline sõnum minu kui massööri poolt on: räägi minuga! Muidu ma ju ei tea, et…
… sul on liiga külm või liiga palav (massöör ja kunde on nii erinevas füüsilises olemises – üks liigub, teine mitte – et massööril on tõesti raske taibata, kas ruum on lebaja jaoks paras);
… sa tahaksid tugevamat massaaži või on hoopiski sul nii valus, et… mõtled omamisi – siia piinapingile ma oma jalga enam elu seeski ei tõsta! (usu – see tugevus, mis ühe inimese jaoks on tapvalt valus, on teise jaoks tühiasi… ja vastupidi. Ma ei tea, kumb sina oled, kui sa ei ütle!);
… sa tunned, et sul massaaži väga vaja, aga see on sinu jaoks lihtsalt liiga kallis (mingeid variante oleme ikka leidnud, teene teene vastu või naturaalmajanduslikke või…).
Ja ära ehmu, et ma sulle “sina” ütlen! See massaažiasi kohe on selline tegevus, et siia “poliitiliselt korrektne” ümbernurgajutt ei sobi!

Massaažituba Türi ujulas

Situatsioon nr 7

Kunde: Oi, appike, nii piinlik, kuidas mul kõht koriseb! Ma kohe ei tea, et miks mul need gaasid vahel niiviisi… / Näe võileib ajab kohvitassitäit taga… / Ära arva – ega ma ennast ei näljuta veel sellepärast…
Ma-massöör: Hoopis vastupidi! Kui sinul kõht koriseb, siis on see massöörile kiituseks, nii et – ära põe! Kehal on peale kesknärvisüsteemi ka autonoomne närvisüsteem. Seda inimene üldjoontes ise ei juhi. Sümpaatiliseks nimetatav pool juhib keha erutusseisundis, motoks võitle või põgene! Parasümpaatiline – juhib kehareaktsioone puhkuse seisundis. Moto – seedi ja tervene!
Nii ongi, et kui sul on heamõnus olla ja keha on lõdvestunud, siis kaldub kõht korisema. Selles ruumis siin tavapärased viisakusreeglid ei kehti. Gaasid on lubatud, kui vaja – teeme akna lahti! Kindlasti ütle, kui tahad vetsu minna, ei saa ju lõdvestuda ja mõnusasti ennast tunda, kui samal ajal hoiad iga hinna eest põit või soolestikku kinni.

Situatsioon nr 8

Kunde: Oi, ära mitte märgi, siin jää või magama… Kas mõni on siin jäänud ka tõepoolest magama? Ma olen kuulnud, et… räägitakse… Täitsa pläss ju!
Ma-massöör: Jah, magamine pole üldse ebatavaline. Mul üks sõber-tuttav massöör on öelnud, et “ega enne õiget massaaži teha saagi, kui klient magama on jäänud”. Noh, nii hull see asi ju ka pole, aga võib ka nii.
Esimesel korral tavaliselt siiski magama ei jääda. Kui just väga-väga väsinud pole. Esimesel korral oled sa veidi ärevil ja uudishimulik ja valvel, et – mis tehakse ja kuidas ja… Ühesõnaga, vaja on ennast olukorraga kurssi viia. Küsitakse ja vastatakse rohkem. Ollakse veidi rohkem pinges. Mitte et peaks olema, aga nii kaldub siiski olema.
Aga kui inimene otsustab tulla edaspidi veel, teine, kolmas kord… vaat siis võib küll magama ka jääda. Mahepoolne muusika, väheterav valgus, mõnus olemine. Miks mitte!
Üks mu kundedest on aga öelnud, et – on küll uni ja tahaks küll magada, aga mitte ei raatsi! Siis on pärast sihuke tunne, et nagu poleks olnudki. Jääd otsekui ilma sellest toredast protsessist. Ja eks selleski tõdemuses on oma ivake sees.
Nii et – kui uinud, on hästi, kui mitte, veel paremini! Ja kui ümberpööramiseks läheb, siis – ära pelga! küll ma su üles ajan.

Situatsioon nr 9

Kunde: Ma olen kuulnud, et mõned lausa karjuvad massaaži ajal? Kas see imelik ei ole? Mina küll ei saaks. Nõme ju! Ja piinlik.
Ma-massöör: Ei, nõme see küll ei ole. Noh, mingiks hulluks KARJUMISEKS ei ole muidugi seda asja mõtet ajada – ma siiski tõesti ootan ja palun, et sa juba enne mulle ütleksid, kui asi hakkab liiga teravaks minema! Aga see, kui sa massaaži ajal veits ühmatad või nimetad, et see on tõesti õige koht või valus või… või siis ükskõik, mis häälitsuse või liigutusega seda märku mulle annad, siis see ei ole küll paha mõte.
Vaata, mina pole ennast kunagi välja reklaaminud kui selgeltnägija. Kui ma midagi oma tööd tehes taipan, siis tore on. Aga su suunamistest ja vihjetest võib kasu olla. See haige koha võimalikult täpne tabamine on ju meie mõlemi huvides.

Massööri tähelepanekud, 2: APPI, niii piinlik!! – Tegelt ei ole piinlik, täitsa ok on!

Situatsioon nr 4

Ma-massöör: Kui sulle tundub, et sulle tehakse liiga, siis ütle! “Magus valu” on hea valu, ülemäärane valu – ei ole ei hea ega ka raviv.
Kunde: Ei, ikka valus peab olema, muidu pole sellest tolku midagi! Küll ma kannatan, kasvõi hambad ristis, peaasi, et aitaks!
Ma-massöör: Ei ole päriselt nii, et mida valusam, seda tervendavam. See kostab peaaegu nagu vene anekdoot, et – kui peksab, küllap siis ka armastab; ei peksa – ei armasta!
Kui on ikka täiega valus, siis mida teeb su lihas? Just – tõmbab tagasi, tõmbab krampi. Mis siis nüüd toimub? Toimub vägikaikavedamine, et kumb kummale “ära teeb”, või siis nagu vähk-haug-luik Krõlovi valmis. Üks sikutab ühele poole, teine teisele poole. Tulemus – sinikad (ehk kapillaaride purunemine), lihaskiudude rebestamine. Kui su eesmärk on haigest kohast verd välja lasta, siis võid ju parem aadrit lasta või midagi, miks peaksime me siin massaažilaual su kudesid rebestama?
Hea on see, mis ikka – PARAS, s.t keskmine. ON juba natuke valus küll, aga hea on ka. on tahtmine öelda, et – ära tee-tee veel! Kui ma peaksin sellest “heast, magusa valu” piirist kogemata üle minema, siis anna aga teada ja karju-röögi, löö jalaga!
Kunde: Kas sa oled sageli jalaga saanud?
Ma-massöör: Muhahahahaaa! Tegelt oleksid sa esimene, aga… pole hullu, teeme ära!

Situatsioon nr 5

Kunde ema, õde, abikaasa…: Ta peaks küll massaaži tulema, AGA… ta ei saa. Ta häbeneb. Ta kardab niiväga kõdi (või: ta on nii karvane! või: tal on psoriaas ja ta häbeneb! või: tal on sellised käsnad või sünnimärgid või…)! Mind ta muudkui painab, et tee ja tee, aga vot massaaži tulla häbeneb.
Ma-massöör: Jah, ma mõistan probleemi. Tegelikult on olemas võtted, mille puhul ei ole NII kõdi. Et ei puuduta jalatalda sõrmedega, vaid kas küünarnuki või labakäega jne. Kui ikka turi on haige, siis võiks ta ju proovida… Tema puhul saan teha ka lühema aja – kui ikka ei kannata üldse jalataldu puudutada, siis arvutame aja/hinna lõpuks ümber.
Erinevad nahahädad – nn iluvead ei huvita massööri absoluutselt. Kõikvõimalike sünnimärkide ja käsnade korral ta lihtsalt ei puutu neid, läheb tugevamate manipulatsioonidega märgi kõrvalt mööda. Psoriaasiga võib ehmatada n.ö tavainimest aga mitte massööri.

Situatsioon nr 6

(Nais)kunde: Ma ei tea, mis sa nüüd ütled või arvad… Või kuidas sa üldse mind masseerida saad. Mul on nii piinlik. Mul on jalad raseerimata!
Ma-massöör: Mida ma ütlen või arvan!? Ma arvan, et ainuke piinlik moment on siinkohal see, et sa üldse sellise asja pärast piinlikkust tunned!
Ilma pikemate bioloogilis-anatoomiliste lisaseletusteta ütlen, et need karvakesed, mis meie nahal kasvavad, on meie nahale vajalikud. Mingi pseudo-ilu-etaloni tõttu neid raseerida – on täitsa ebamõistlik asi. See vigastab nahka, tihti teeb mingi aja järel naha allergiliseks. KUI sulle meeldib raseerida, siis tee seda, aga massöör su raseeritust nüüd küll ei vaja! Kui sa mind muidu ei usu, siis tea, et ka mehed käivad massaažis, kõiki mehi ma muidugi ei tunne, aga üldiselt nemad seda karvakakkumise veidrust pole külge võtnud. Mis sa arvad, et ma nemad saadan sellepärast koju häbenema või?
Ei, mina kui massöör olen loomulikkuse pooldaja.

Massööri tähelepanekud, 1: – Appi kui PIINLIK!? – Ei ole piinlik… täitsa normaalne on!

Räägin mõnest situatsioonist, mis ikka-jälle massööri juurde tulnud inimestega kõneks tuleb (või siis – ei tule, aga tekitab pinget). Ei midagi inimvaenulikku, vastupidi – me kõik oleme inimesed!
Mida mina muidugi garanteerida ei saa ega taibata ürita, on kõigi maailma massööride vaatevinkel.  Ometi julgen väita, et nemadki on nii inimeste kui ka kõikvõimalike juhtumustega kokku puutunud, nii et kui kahtled, siis lihtsalt küsi!

Situatsioon nr 1

Kunde: Helistan, et leppida kokku… mulle soovitati… MIIISSS!!! 2 TUNDI! Olete te hulluks läinud!? Mis asja seal nii kaua teha on!? Ma tahan ju ainult kaela/ selga/ õlga…
Ma-massöör:
Usun, et inimene on terviklik. Kui tunned, et haige on kael, siis tegelikult võib olla ebaühtlane juba puusade, vaagna tasakaal või hoopis jalataldade asetus.  Kui ma kunagi taastusravis töötasin ja ettenähtud 25 minutiga toime püüdsin tulla, siis oli kogu aeg selline tunne, et kiirusta, mis kiirustad, aga töö ei ole täiuslik, midagi jääb puudu. Nüüd, kui töötan iseenda peremehena, ma sellist tööd enam ei tee. See, et Éestis on praegu pooletunnine massaaž tavaline, ei ole mitte minu südametunnistusel.
Kui sa arvad, et sina soovid just seda ja ainult seda – siis vaata ringi, meil on piisavalt massööre, kelle tööaeg sulle sobiv on. Kui aga soovid tõesti terviklikku töötlust, mudimist, siis… 2-tunnise massaažiga iga massöör toime ei tule.

Situatsioon nr 2

Kunde: Oi, mul on nii piinlik! Tulin kiiresti (või – olin päev läbi tööl; või – tulin just trennist ja ei jõudnud…) ja olen nüüd nii higine! Ja/või saapad on päev läbi jalas olnud ja jalad… vuih! – ma ei tea, mis nüüd saab….
Ma-massöör: Kui mulle oleks inimeste loomupärane lõhn vastik, siis ei oleks ma ju saanud massöörina tööle hakatagi! Esimesed koolist väljakukkumised sel põhjusel olidki toona – mõni ei talunud võõraid lõhnu, mõni väljanägemist või olekut… . Rääkimata sellest, et seda tööd nii palju aastaid teha. Võin higi ärapühkimiseks kasutada salvrätikut või niisket paberit…
Kui sa aga tunned, et sind ennast su olemine ja lõhn häirivad, siis – on võimalik minna duši alla, pesta jalgu, kuivatada…

Situatsioon nr 3

Kunde: Ma ei tea, kas massaažis tohib rääkida või peab vait olema. (Vahel tsiteerib ta kedagi massööri, kes rääkida pole lubanud; teinekord jällegi ütleb, et just usalduslikud vestlused massööriga on talle olulised).
Ma-massöör: Võib nii, võib naa. Kui oled vait ja omamisi, siis on sul parem tunnetada, mis kusagil su kehas mudimise käigus toimub. Otsekui selline omapärane sisemine skaneerimine. Ka minul, massööril, on keskendumine täiuslikum.
Kui aga tunned, et tahad mõne koha või tegevuse kohta täpsemalt teada, siis – küsi ja me räägime sellest. Inimesel sageli polegi eriti võimalust ega olukorda, kus ta saaks oma keha üle arutleda. Hädade üle kurtmine pole tavaelus eriti kõrgelt hinnatav tegevus, arsti juures, kus seda nagu võiks teha – pole pahatihti arstil aega kuulata.
Kindlasti on asjade selgemaks arutamisel oluline teraapiline moment man.
Või siis jälle – mida süüa, mida juua, mis harjutust teha… Eraldi aega massaaži juurde lisanduvaks jutuajamiseks mina määrata pole tahtnud, olen ehk pisut matsi-tõugu. Ei raiskaks tühja.
Erisusi massööridel ses osas võib tõesti olla, küsimine – kas rääkimine on aktsepteeritav või mitte, on päris paslik mõte.

Kas kuningal on kirbud?

Ego laiutab ENESETÄHTSUSE troonil ja tema ümmardamine, tagamine, et tal seal ikka hea oleks, on meie tavaelus kõige energiamahukam harjumus.

Minu mured on kõige suuremad ja olulisemad, minu viha on “õiglane” (nagu Jehooval!?), minu haigused ja kannatused kõige piinarikkamad jne, jne.
Ja kui (tähtsad) teised seda ei respekteeri või tekib sisevaatluses augukoht, siis langen enesehaletsusse, masendusse… depressioonini välja.

Ülejäänud aja ja energiaga loon aga pilti. Seda, kuidas ma arvan, et ümbritsev mind näha ja hoomata võiks. Et nad ikka taipaksid, KUI tark, teravmeelne, nutikas, ilus, tugev… või siis kui süütu kannataja, ülekohtu käes vaevleja, saatuse piinata ma olen.

Siin ma siis praegu kirjutan, endal kuklataguses igritsemas küsimus, millele ma hetkel vastata ei oska (või ei söanda?). Kas ma jutustan siin sellepärast, et mu olemus vajab väljendumist Õpetajana? või hoopis sellepärast, et nuumata oma Ego?

Olen korduvalt ennast tagasi tõmmanud ja endale kehtestanud: hoia end tagasi ja madalat profiili, sest alati, kui võtad sõna, on oht, et sind välja naerdaks. Ja hirm saada välja naerdud on üks mu baashirmudest.

Mida kõike ma selleks teinud pole, et seda vältida! Tõhusalt on töötanud just see eelpoolnimetet: hoia mokk maas, siis nad ei taipa su küündimatust/ rumalust/ebakompetentsust.  Või siis  jälle pikad-põhjalikud eneseõigustuse tiraadid, olles õnnelik, kui on neid , kellele esineda. Hästi töötab ka meetod  naerda/naeruvääristada oma sõnad ise ja esimesena, võttes sellega teisel “trumbid” käest.

Aga täna ma mõtlen, et need meetodid on ikka vaid kaitserajatised, mis otsekui säästavad haigetsaamisest, samas aga piiravad mu tegutsemisvallad. Ikka, et – troon ei vappuks!

Ja nii tahangi praegu öelda risti vastupidi: ego saboteerimiseks ei saa paremat võimalust ollagi, kui et lasta tal (endal?) olla väljanaerdud! (Kirjanduslikult on seda väljanaerduse asja minu meelest väga hästi kirjeldanud H. Hesse “Stepihundis”)

– – –

Kuidas mehhanism tavaliselt töötab?

Keegi ütleb mulle midagi. Noh, näiteks hiljuti öeldi mulle, et vaat, suitsetad ja kui koos trammi peale jooksime, oi, kuidas sa ähkisid!

Mulle!? Mina, kes ma olen terve ja tugev ja sportlik ja mida kõike!

Minu Ego sai väikse mõnusa kolaka, solvus ja vihastas takkapihta, töösse lülitus sisseharjunud käitumismehhanism: ära näita välja! See, kes solvub, on haavatav, järelikult nõrk! Ja ega ma siis näidanudki. Naeratasin muudkui.

Kas ma mõtlesin sellele, mis nendes sõnades õiget on? Tühjagi, – ma tegelesin ju intensiivselt sellega, et lohutada oma õnnetut Egot ja et mitte sattuda veel tugevama löögi alla – haavumise varjamisega.

Mis siis tegelikult toimus? Lahknemine, mõra selle vahel, kuidas ma TAHAN ennast teistele näidata ja kuidas teised mind tegelikult näevad. Pluss harjumuspärased enesekaitse, ego-kaitse mustrid.

Niisiis, asi ei ole ei ähkimises ega ka  ütlemises, asi on energia kaotamises Ego turvamise eesmärgil.

Aga lähme edasi. Mul on mu hästikaitstud ja aukohal poseeriv Ego. Ja mis siis? Tore ju, las tema olla!

Püüaks õige vaadata, mis see mulle, mu olemusele kasu toob:

võõrandumise ümbritsevast, illusoorse maailma- ja minapildi toetamise,

kõikuva enesehinnangu (sõltuvalt sellest, kas olen parasjagu väljastpoolt kiita või laita saanud),

piiride jäigastumise (kaitsefunktsioon muutub vanglaks),

üksinduse,

suuremahulise energialekke,

mõttetegevuse ülimuslikkuse tunnetusliku ees…

Ei kosta just liiga ergutavalt, kas pole?

Mida teha?

Troonilt ja põrmu tallata? Tjah, pole just hõlbus. Pealegi – argimaailmas, kus toimetavad mõistus ja loogika, on Ego ja tema arutlus-mõtlemisoskus vajalikudki. Nii et  – hea oleks, kui Ego loovutaks oma trooni vabatahtlikult ja toimetaks õukonnas kui nõunik. Mitte despoot.

Mina ja täna praktiseerin kahte põhiharjutust:

1. Olen tähelepanelik nende situatsioonide märkamises, kus tegutsen (või mõtlen), toetades Egot ja tema aujärge. Võtan luubi alla eneseõigustamise kõned, vaatan huvi ja uudishimuga oma solvumisi, ärritumisi, vihastamisi.

2. Kasutan maksimaalselt ära võimaluse naerda ise, võimaldada naerda teistel oma tarkust-tähtsust täis tegemisi.

Ja siis vaatan, kuidas mu majesteet luubi all ja naerualusena nihelema hakkab. Kui kuningal on kirbud, siis muutub ta vaieldamatult inimlikumaks.

Elu ja energia

Kas on nii, et tunned ennast otsekui vana nuustik: orav-rattas-ring, kiire-kiire, oled jõuetu ja vaid vahel  vilksatab peast läbi mõte – kas siis see ongi minu elu? kas see on kõik, millest ma olen unistanud? kas see on see elu, mida ma tahan elada?

Aga põgusateks vilksatusteks need viivud jäävadki. Miks ometi?

Põhjus on lihtne: me rakendame kogu oma energia päevarutiini elushoidmisele. Ratas ei saa ringi käia, kui orav selleles ei jookse, eks.

Meil ei piisa ükspuha, milliseks elu muutvaks sammuks jõudu, ja nii me tammume edasi oma iiveldamaajavalt rutiinset rada.

Jõudu, energiat on igal inimesel oma kindel kogus. Esimese, olulise hulga sellest saame kaasa sündimisel, oma vanematelt. Ühel on see eluenergia algkogus suurem, teisel väiksem. Selleks, et seda taibata – võime vaadata lapsi. Kui energilised ja elujõulised on neist paljud, aga sugugi mitte kõik. Kui oletada, et mina või sina oleme siia ilma tulnud “igava seksi tulemusena” (väljend laenatud don Juani õpetustest, Castaneda), siis kas see tähendab, et meil polegi mingit võimalust kroonilisest energianappusest pääseda?

Ei. Sest on olemas veel jõuallikaid.

“Kõigi elavate olendite energianivoo sõltub kolmest põhilisest tegurist: energiast, mis neile viljastades anti, viisist, kuidas nad seda alates sünnihetkest kasutanud on ja sellest, kuidas nad kasutavad seda praegu.” (Victor Sanchez)

Lõputuks nõiaringiks muutub meie elu  siis, kui me kasutame kogu oma energia ära kõigile neile sadadele ja sadadele rutiintegevustele ja -harjumusele.

Tegelikud energiaallikad, kust tõesti jõudu juurde saab ammutada, on meile teada kui suured stiihiad: Päike, Maa, teised taevakehad, Tuli, Vesi… Aga häda ikka seesama – selleks, et nende energiaga harmooniliselt ühendusse asuda, on vaja algkapitali, jõudu.

Mida teha?

1. Vaata mõttes läbi oma argipäeva tegevus, rutiinid. Võid nad käsile võtta kirjalikult (selgem, kindlam, ülevaatlikum). Aga kui soovid seda teha mõttes, siis palun väga, see on sinu elu, mitte käsulaudade kompleks.

2. Kirjuta, mõtle, eralda eluvajalikud tegevused (nagu söömine, magamine, hingamine)… mitte nii väga vajalikest.

3. Eralda nende mitte-nii-väga-vajalike hulgast esialgu välja mõni süütu ja ohutuke, mõni selline, mille peatamine on Sulle üsna lihtne. Näiteks võid valida teistsuguse kodutee, parkida auto uude kohta, muudad magamisaseme kohta või tõstad hoopiski madratsi põrandale… Midagi sellist, mille loogiline põhjus võib veidi ebaloogiline tunduda, kuid mis ometi murrab nii väga olulise mõra su rutiinsusesse. Ja annab sulle koha, tegevuse, mille kestel sa kindalsti mõtled ja märkad oma ümbrust, oma toiminguid uuest vaatevinklist.

4. Eelmisele punktile lisaks või siis sellele järgnevaks (oleneb, kui intensiivselt sa oma uut elu kuduma asud) on hea oma ellu sisse tuua mõni väike rõõmus mänguline rituaal. On selleks siis kellukese helistamine hommikul, kui tõused või siis kummardus koduuksele iga kord, kui seda läbid.. pole oluline.

5. Määra oma “harjutusele” kindel aeg. see ei peaks väga pikk olema! Nädal on päris hea ajavahemik. Sa ei vaja ju uut eluaegset harjumust, sa tahad LÕHKUDA loogiliste rutiinide rida.

Kuidas sellised väikesed naljakused aitavad jõudu koguda?

Sellepärast, et põhiline koht, kuhu me oma jõu kaotame, ei ole mitte meie raske töö ja sedasorti vaevad, vaid meie enesetähtsuse alalhoid, ego nina püstihoidmine. Ninanipsud mõjuvad ta pjedestaalile vägagi tervendavalt. Ja mida naeruväärsem sa endale näiteks oma kassile rituaalset õhtukummardust tehes oled – seda paremini see jõu kogumise mehhanism sinus tööle hakkab.

Ülevaatus oma tavaharjumustest tehtud, alusta mängu! Kahtled sa, et mäng annab elule sära (=sinule energia!)? Kui kahtled, siis jälgi mõnda aega kedagi, kes südamest mängib.

Sel hetkel, kui tunned, et sul on juba jõudu juurde kogunenud, sel hetkel istu laua taha ja asu inventeerima oma eluenergiat halvavaid harjumusi.

Mudra, üks meditatsioon

Mudra, sõna mis sanskriti keelest tulnud (mud = palve); mudra, kui üks viisidest pöörduda jumala (iseeneses) poole. Mudrade läbi suunatakse energiat; soodustatakse aju lõdvestumist; lõdvestatakse meeled.

Läbi käte asendite saab võimalikuks parem suhtlemine kehaga, võimalik piirkondade, organsüsteemide mõjutamine.

 

GYIAN-mudra: ühendatakse pöial ja nimetissõrm, teised sõrmed vabalt sirged. Pöial sümboliseerib siin inimese ego; nimetissõrm Jupiteri. Jupiter juhib meis: rahulikkust, sümpaatiat, austustunnet nii enda kui ka teis(t)e vastu.

Aktiivne Gyian-mudra: nimetissõrm pöidla taga rullis, muu sama. Hea mudra selleks, kui tahame kiiresti omandada teadmisi, oskusi, tarkusi.

ŠUNI-mudra: ühendatakse pöial ja pikkpeeter (Saturn). Kannatlikkus ja järjepidevus.

SURYA- e DAVI-mudra: pöial ja sõrmusesõrm (Päikeseplaneet, Uraan). Annab vajaliku energia, tervise, intuitsiooni.

BUDDHI-mudra: pöial ja väikeats (Mercurius). Selge intuitiivne suhtlemisoskus, kommunikatsioon. Võime mõista, mida teine inimene TEGELIKULT öelda tahab.

Meditatsioon energiate tasakaalustamiseks:

Istu lihtsas istes, aseta käed vabalt põlvedele, peopesad ülespoole. Loitsi mantrat:

SA-TA-NA-MA-WA-HE-GURU

Näpud liiguvad koos manta silpidega:

SA – koos on pöial ja nimetissõrm e 1 + 2

TA – koos on pöial ja sõrmusesõrm e 1 + 4

NA – 1 + 3

MA – 1 + 5

WA – 1 + 2

HE – 1 + 5

GURU – koos on pöial ja kõik neli sõrmeotsa.

Mantrat võib loitsida häälega, võib ka mentaalselt, mõttes. Sõrmeotsi on hea veidi kokku suruda, otsekui oleks soov veidi näpistada.

Previous Older Entries

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.