Langetõbised lokid

Kui ma juba aastate eest sattusin mitmel pool –
küll võistlustel ja treeningutel,
küll töökollektiivis
kuulma palvet: Keegi võiks natuke selga/ jalga/ õlga… mudida, siis olin puht-sõbralikust asja-armastaja huvist ja hea meelega hakkamas.
Veidi olin uurinud ja enda peal katsetanud nõuka-aegse “teadus ja tervis” sarjas ilmunud “Enesemassaaži” raamatu võtteid (A.Birjukov “Enesemassaaž”; Tln “Valgus” 1979), aga ega ma sellest peale juhtivate suunanoolte suurt ei mäletagi.

Üks veidi jabur juhtum ehmatas mõneks ajaks mu lahke abipakkumise ära.

Olin juuksuris. Toonane mood – keemiline lokk – peas, naabertoolil keegi jutukas vanatädike,
kes ka oma “parukaga” midagi ootamas.
Tädi jututas maast ja ilmast, refräänina kurtes, et – näh, kaelasooned löövad tuld välja, pea valutab…
Olin,
eriti, et ajaviide üksiti,
lahkesti end pakkumas – kaelasooni mudima.
Tore
ja tehtud.
Ja siis tuli üprispäris äge vahepala – langetõvehoog!

Niipaljukest teadmist mul oli, et taibata,
mis toimub,
üks atsakas naisterahvas oli ootajana õnneks koha peal veel.
Juuksur läks hüsteeriasse,
karjus, et tema kohe ei või seda üldse vaadata ja et tema kohe kardab selliseid asju!
ja jooksis uksest välja,
vähemalt kohalikule arstile helistas.

Meie saime kahekesi tädikese seniaeg pikali,
suhu ühe juuksurilt “laenatud” juukseharjasabagi, et teda takistada end vigastamast.
Krambid, tõmblused, vaht,
ikka kõik nagu päris.

Ja, muide, kuklakäärus hirmumõte ka oma juustest:
mis siis, kui nüüd läheb nii,
nagu mõni sõbranna oli kurtnud –
“ja siis võttis juuksur rullid koos juustega peast!”

Jaoskonnaarst kohale ei tulnud.
Et see vanatädi kannatavatki nende hoogude all.
Tõmbleb ära, rahuneb maha,
arst ei saa niiehknii midagi enamat teha, kui juba tehtud.

Juuksed mul karmid.
Jäid alles.
Need jäidki viimasteks “keemilisteks” –
nn langetõbised lokid.

Aga küsimus, millele 100% vastust pole ma senini saanud,
jäi:
kas kaelasoonte massaaž võis langetõve hoo esile kutsuda?

Asjatundjad on vastanud: “Ei.”
Ja et see peavalu võis tõenäoliselt olla algava hoo eelnäitaja, seda küll,
mitte põhjus.

Ometi –
päris mitu aastat ma
enam nii kergekäeliselt oma abikäsi
pakkuma ei kiirustanud.
Ei söandanud.

Inimene – see on imelihtne?!

Mul on üks mõte. Minu enda jaoks päris parasjagu pirakas: anda oma osa tasakaalu loomisele maailmas.
Ma olen massöör.
Sõbrad ütlevad, et tegelikult tervendaja.
Ja sõpru on mul palju – mu keha ja mu käed on sõbraks näinud kõik, kellega olen energiad ühendanud.
Tarkade meeste küsimus: kas inimene on eelkõige hea, või pigem vastupidi – halb? on minu jaoks kaotanud tähenduse, sest…
…inimene on.
Ja põhiliselt on inimene püüdlemas olla parim, mis ta olla suudab.
Vahel ei suuda.
Siis jääb hing haigeks, kannatab.
Siis jääb keha haigeks, kannatab.

Kannatus on pigem halb?
Mitte ainult;
kannatus annab sulle müksu, et asuksid otsustavalt teele.
Kui väikesest müksust ei piisa,
siis annab tugevama.
Ja kannatus juhatab su teele abilisi.

Siinkohal tulen abiliseks mina,
sest mina olen massöör,
olen tervendaja.

JLMYELZG