Hambad on pestud, nägu ka. Aga…?

Kui vaatasin internetist arutelusid klistiiri üle, siis varem või hiljem läksid need mulamiseks või fuih-fuih hüüeteks.

Tegelikult on nii, et inimene peaks ise ära tundma, kas ja kuidas tema peristaltika töötab. Kogemustega paastujad teavad jutustada kõikvõimalikke imeasju, mida me sageli enese teadmata pärasooles kaasas kanname. Organism ehitab võõrkehale limakotikese ümber, see kotike või paunake kinnitub jämesoole külge, ning see koht on siis oma põhiotstarbeks (väljutamine, vee imendumine) paralüseeeritud.

Kunas oleks soovitav kaaluda klistiiri tegemist?

Kui sul on sageli kõht kinni, kui käivad gaasid (käärimisprotsessi näitaja), kui oled hädas oma kehakaaluga, siis võiksid selle peale mõelda.

Mõned arstid suhtuvad klisiiri tegemisse väga negatiivselt.  Ometi – need, kes asja ise kogenud on, (muide – ka nende hulgas on arste,) ei kiirusta asja ohtlikkust rõhutama. Pigem vastupidi. On ka neid, kes tõesti teevad klistiiri umbes kord kuus ja on oma seedesüsteemi toimimisega väga rahul. Mõned korrad aastas on see toiming ometi päris hea ette võtta.

Nii Ameerikas kui ka Euroopas on tasapisi populaarseks saamas sooltepesu.

Koduse vahendina on aga kindlasti ka klistiiril oma toetajaskond.

Raskete pärasoolehaiguste (haavandiline koliit, Crohni tõbi, sisemised hemarroidid, pärasoolekasvajad) on see enesepuhastusmeetod küll vastunäidustatud. Samuti peaks arstiga konsulteerima, ettevaatlik olema raskemate südamehaiguste ja neerupuudlulikkuse korral.

Vanem arstiteadus soovitas ometi enamuse haiguste puhul ühe ravimeetodina klistiiri – organismi puhastamist. Kui energia kaasaskantava roojamassi juurest vabaks lasta, on organismil paremad šansid toime tulla infektsioonide, aga ka peavalude, allergiate, külmetushaiguste jms-ga. Sest vastasel juhul vedelik sellest sodist, mis on jämesoole seinte küljes, imendub inimesele verre – ja see on haigele inimesele raske taak.

Kuidas seda toimetust hea läbi viia oleks, sellest rääkis mulle punktmassaaži spetsialist ning kauaaegne paastulaagreid organiseerinud Sirje Kalve. Tema juttu ma siin põhiosas edastangi.

Mõistlik on klistiiri tegemisele eelneval päeval süüa vähem, päris hea oleks teha hoopis keefiri või õunapäev. Samuti on kasulik mõjutada (mudida) jämesoole punkte, et organ ise ka aktiivsemalt toimima hakkaks. Rahvale hästi tuntud nn peavalupunkt pöidla ja nimetissõrme vahelise pehme naha kaugemas tipus on vast kõige hõlpsamini leitav. (Kombi, kuni leiad sellelt alalt kõige tundlikuma/ valusama koha)
Mõni tund enne klistiiri tegemist oleks hea juua u teeklaasitäis soolvett. 1 spl mere- või kivisoola lahustada kehatemperatuuril veega. See toiming aitab viia sodi välja peensoolest, sealt, kuhu klistiiri enda mõju ei ulatu.

Protseduuriks on vajalik osta apteegist klistiirikott, see on meil saadaolevatest tavaliselt 1, 75 l mahutavusega. Seda kogust raudkindlaks reegliks küll võtta ei saa, sest on inimesi, kelle jämesoolde see kogus tõesti ära ei mahu. Eks siis tuleb vaadata oma tunde järgi. Sagedasti on see aga tõesti optimaalne kogus.

Sa vajad 1, 5 liitrit kehatemperatuuril või veidi soojemat vett, võiksid selle ka keeta, et olla kindel selle puhtuses. Valad selle kotti, seejärel pigistad vette umbes poole sidruni mahla. Lõpuks valad peale pool klaasitäit toiduõli. Klistiiri saaja heidab paremale küljele pikali (igaks juhuks võib endale alla panna mõne kiletüki või vana vakstu), parem jalg on sirgelt, vasak on kõverasse tõmmatud, põlv maas (või maa suunas). Niiviisi saab vedelik minna mööda jämesoolt edasi, jõuda ringiga igale poole. Vooliku ots teha õliga kokku ning panna ca 10 cm sügavusele (nii et valus ei oleks) pärakusse. Vedelik lasta aeglaselt voolama, – selleks on tavaliselt komplektis kaasas ka klamber, – et esimese “ehmatusega” mitte seda kohe välja lasta.
Kergem on seda protseduuri teha koos abistajaga, eriti kui kehakaal on probleemiks või üldse liikuvus. Tegelikult on seda aga võimalik ka üksinda toimetada: koti küljes on konks, mille abil on võimalik vesi kusagile kõrgemale riputada.

Kui kott on tühi, siis tasub hetk ennast harjutada mõttega, et see vedelik on sul sees. Kui nüüd robinal tõusma kiirustad, võib “õnnetus” juhtuda. Hea on ennast vaikselt selili keerata ja ennast selili loksutama hakata. Võib ka teha ringjat silitamist kõhu peal. Hea oleks seda lahust sees püüda 5 – 10 min hoida.
Vanad “tegijad” tantsivad näiteks jenkat 🙂

Seejärel tühjendad soolestiku. Kui sind huvitab, mida sina oled kaasas kandnud, siis võid mõne vana sõela peal paksemat konsistentsi uurida: pesed puhtaks, võtad žileti või skalpelli ja lõikad need limapaunakesed lahti. Sealt võid leida – mida iganes. Kes on leidnud lapsepõlves sissesöödud mänguvidinaid, kes parasiitide kolooniaid… Erinevaid seedimata jäänud osakesi aga kindlasti.

Üsna mõistlik on pidada 10 – 12 tundi vahet ja korrata protseduuri, nüüd aga sisaldisega pool vesi ja pool Gefiluse v Helluse keefir või maitsestamata jogurt. See aitab taastada soolestikule vajaliku mikrofloora.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: