Kas kuningal on kirbud?

Ego laiutab ENESETÄHTSUSE troonil ja tema ümmardamine, tagamine, et tal seal ikka hea oleks, on meie tavaelus kõige energiamahukam harjumus.

Minu mured on kõige suuremad ja olulisemad, minu viha on “õiglane” (nagu Jehooval!?), minu haigused ja kannatused kõige piinarikkamad jne, jne.
Ja kui (tähtsad) teised seda ei respekteeri või tekib sisevaatluses augukoht, siis langen enesehaletsusse, masendusse… depressioonini välja.

Ülejäänud aja ja energiaga loon aga pilti. Seda, kuidas ma arvan, et ümbritsev mind näha ja hoomata võiks. Et nad ikka taipaksid, KUI tark, teravmeelne, nutikas, ilus, tugev… või siis kui süütu kannataja, ülekohtu käes vaevleja, saatuse piinata ma olen.

Siin ma siis praegu kirjutan, endal kuklataguses igritsemas küsimus, millele ma hetkel vastata ei oska (või ei söanda?). Kas ma jutustan siin sellepärast, et mu olemus vajab väljendumist Õpetajana? või hoopis sellepärast, et nuumata oma Ego?

Olen korduvalt ennast tagasi tõmmanud ja endale kehtestanud: hoia end tagasi ja madalat profiili, sest alati, kui võtad sõna, on oht, et sind välja naerdaks. Ja hirm saada välja naerdud on üks mu baashirmudest.

Mida kõike ma selleks teinud pole, et seda vältida! Tõhusalt on töötanud just see eelpoolnimetet: hoia mokk maas, siis nad ei taipa su küündimatust/ rumalust/ebakompetentsust.  Või siis  jälle pikad-põhjalikud eneseõigustuse tiraadid, olles õnnelik, kui on neid , kellele esineda. Hästi töötab ka meetod  naerda/naeruvääristada oma sõnad ise ja esimesena, võttes sellega teisel “trumbid” käest.

Aga täna ma mõtlen, et need meetodid on ikka vaid kaitserajatised, mis otsekui säästavad haigetsaamisest, samas aga piiravad mu tegutsemisvallad. Ikka, et – troon ei vappuks!

Ja nii tahangi praegu öelda risti vastupidi: ego saboteerimiseks ei saa paremat võimalust ollagi, kui et lasta tal (endal?) olla väljanaerdud! (Kirjanduslikult on seda väljanaerduse asja minu meelest väga hästi kirjeldanud H. Hesse “Stepihundis”)

– – –

Kuidas mehhanism tavaliselt töötab?

Keegi ütleb mulle midagi. Noh, näiteks hiljuti öeldi mulle, et vaat, suitsetad ja kui koos trammi peale jooksime, oi, kuidas sa ähkisid!

Mulle!? Mina, kes ma olen terve ja tugev ja sportlik ja mida kõike!

Minu Ego sai väikse mõnusa kolaka, solvus ja vihastas takkapihta, töösse lülitus sisseharjunud käitumismehhanism: ära näita välja! See, kes solvub, on haavatav, järelikult nõrk! Ja ega ma siis näidanudki. Naeratasin muudkui.

Kas ma mõtlesin sellele, mis nendes sõnades õiget on? Tühjagi, – ma tegelesin ju intensiivselt sellega, et lohutada oma õnnetut Egot ja et mitte sattuda veel tugevama löögi alla – haavumise varjamisega.

Mis siis tegelikult toimus? Lahknemine, mõra selle vahel, kuidas ma TAHAN ennast teistele näidata ja kuidas teised mind tegelikult näevad. Pluss harjumuspärased enesekaitse, ego-kaitse mustrid.

Niisiis, asi ei ole ei ähkimises ega ka  ütlemises, asi on energia kaotamises Ego turvamise eesmärgil.

Aga lähme edasi. Mul on mu hästikaitstud ja aukohal poseeriv Ego. Ja mis siis? Tore ju, las tema olla!

Püüaks õige vaadata, mis see mulle, mu olemusele kasu toob:

võõrandumise ümbritsevast, illusoorse maailma- ja minapildi toetamise,

kõikuva enesehinnangu (sõltuvalt sellest, kas olen parasjagu väljastpoolt kiita või laita saanud),

piiride jäigastumise (kaitsefunktsioon muutub vanglaks),

üksinduse,

suuremahulise energialekke,

mõttetegevuse ülimuslikkuse tunnetusliku ees…

Ei kosta just liiga ergutavalt, kas pole?

Mida teha?

Troonilt ja põrmu tallata? Tjah, pole just hõlbus. Pealegi – argimaailmas, kus toimetavad mõistus ja loogika, on Ego ja tema arutlus-mõtlemisoskus vajalikudki. Nii et  – hea oleks, kui Ego loovutaks oma trooni vabatahtlikult ja toimetaks õukonnas kui nõunik. Mitte despoot.

Mina ja täna praktiseerin kahte põhiharjutust:

1. Olen tähelepanelik nende situatsioonide märkamises, kus tegutsen (või mõtlen), toetades Egot ja tema aujärge. Võtan luubi alla eneseõigustamise kõned, vaatan huvi ja uudishimuga oma solvumisi, ärritumisi, vihastamisi.

2. Kasutan maksimaalselt ära võimaluse naerda ise, võimaldada naerda teistel oma tarkust-tähtsust täis tegemisi.

Ja siis vaatan, kuidas mu majesteet luubi all ja naerualusena nihelema hakkab. Kui kuningal on kirbud, siis muutub ta vaieldamatult inimlikumaks.

Elu ja energia

Kas on nii, et tunned ennast otsekui vana nuustik: orav-rattas-ring, kiire-kiire, oled jõuetu ja vaid vahel  vilksatab peast läbi mõte – kas siis see ongi minu elu? kas see on kõik, millest ma olen unistanud? kas see on see elu, mida ma tahan elada?

Aga põgusateks vilksatusteks need viivud jäävadki. Miks ometi?

Põhjus on lihtne: me rakendame kogu oma energia päevarutiini elushoidmisele. Ratas ei saa ringi käia, kui orav selleles ei jookse, eks.

Meil ei piisa ükspuha, milliseks elu muutvaks sammuks jõudu, ja nii me tammume edasi oma iiveldamaajavalt rutiinset rada.

Jõudu, energiat on igal inimesel oma kindel kogus. Esimese, olulise hulga sellest saame kaasa sündimisel, oma vanematelt. Ühel on see eluenergia algkogus suurem, teisel väiksem. Selleks, et seda taibata – võime vaadata lapsi. Kui energilised ja elujõulised on neist paljud, aga sugugi mitte kõik. Kui oletada, et mina või sina oleme siia ilma tulnud “igava seksi tulemusena” (väljend laenatud don Juani õpetustest, Castaneda), siis kas see tähendab, et meil polegi mingit võimalust kroonilisest energianappusest pääseda?

Ei. Sest on olemas veel jõuallikaid.

“Kõigi elavate olendite energianivoo sõltub kolmest põhilisest tegurist: energiast, mis neile viljastades anti, viisist, kuidas nad seda alates sünnihetkest kasutanud on ja sellest, kuidas nad kasutavad seda praegu.” (Victor Sanchez)

Lõputuks nõiaringiks muutub meie elu  siis, kui me kasutame kogu oma energia ära kõigile neile sadadele ja sadadele rutiintegevustele ja -harjumusele.

Tegelikud energiaallikad, kust tõesti jõudu juurde saab ammutada, on meile teada kui suured stiihiad: Päike, Maa, teised taevakehad, Tuli, Vesi… Aga häda ikka seesama – selleks, et nende energiaga harmooniliselt ühendusse asuda, on vaja algkapitali, jõudu.

Mida teha?

1. Vaata mõttes läbi oma argipäeva tegevus, rutiinid. Võid nad käsile võtta kirjalikult (selgem, kindlam, ülevaatlikum). Aga kui soovid seda teha mõttes, siis palun väga, see on sinu elu, mitte käsulaudade kompleks.

2. Kirjuta, mõtle, eralda eluvajalikud tegevused (nagu söömine, magamine, hingamine)… mitte nii väga vajalikest.

3. Eralda nende mitte-nii-väga-vajalike hulgast esialgu välja mõni süütu ja ohutuke, mõni selline, mille peatamine on Sulle üsna lihtne. Näiteks võid valida teistsuguse kodutee, parkida auto uude kohta, muudad magamisaseme kohta või tõstad hoopiski madratsi põrandale… Midagi sellist, mille loogiline põhjus võib veidi ebaloogiline tunduda, kuid mis ometi murrab nii väga olulise mõra su rutiinsusesse. Ja annab sulle koha, tegevuse, mille kestel sa kindalsti mõtled ja märkad oma ümbrust, oma toiminguid uuest vaatevinklist.

4. Eelmisele punktile lisaks või siis sellele järgnevaks (oleneb, kui intensiivselt sa oma uut elu kuduma asud) on hea oma ellu sisse tuua mõni väike rõõmus mänguline rituaal. On selleks siis kellukese helistamine hommikul, kui tõused või siis kummardus koduuksele iga kord, kui seda läbid.. pole oluline.

5. Määra oma “harjutusele” kindel aeg. see ei peaks väga pikk olema! Nädal on päris hea ajavahemik. Sa ei vaja ju uut eluaegset harjumust, sa tahad LÕHKUDA loogiliste rutiinide rida.

Kuidas sellised väikesed naljakused aitavad jõudu koguda?

Sellepärast, et põhiline koht, kuhu me oma jõu kaotame, ei ole mitte meie raske töö ja sedasorti vaevad, vaid meie enesetähtsuse alalhoid, ego nina püstihoidmine. Ninanipsud mõjuvad ta pjedestaalile vägagi tervendavalt. Ja mida naeruväärsem sa endale näiteks oma kassile rituaalset õhtukummardust tehes oled – seda paremini see jõu kogumise mehhanism sinus tööle hakkab.

Ülevaatus oma tavaharjumustest tehtud, alusta mängu! Kahtled sa, et mäng annab elule sära (=sinule energia!)? Kui kahtled, siis jälgi mõnda aega kedagi, kes südamest mängib.

Sel hetkel, kui tunned, et sul on juba jõudu juurde kogunenud, sel hetkel istu laua taha ja asu inventeerima oma eluenergiat halvavaid harjumusi.