Hingan… Ma hingan!

Vaatan magavat last ja mõtlen: need hingetõmbed on pehmed nagu koiliblikad.

Tiibeti hingus – Mount Everest

Kuidas käib tavaline hingamine? Kõht sisse, rind ette!? Mnjah, nii on meid õpetatud.
Täishingamist aga võiks teiste sõnadega öelda LÕDVA KÕHUGA HINGAMISEKS. Selline kehahoid lubab kehaasendi rahulikuks ja tasakaalukaks, lubab lõdvestuda nabakeskusel kõhu alaosa keskel.

See on hingamise osas kõige tähtsam taipamine ja harjutus üldse: hingata nii, et kasutuses on kõik hingamislihased. Nii rinna- kui ka kõhulihased. Kui hingad täielikult, siis hingad sisse – täiust, elu, taipamisi ja välja – stressi, ärevust, tasakaalutust.
Täishingamise ajal laienevad nii kõht kui ka rindkere täielikult ja väljahingamise ajal tõmbuvad sissepoole kokku. Kaasatud on kõik hingamislihased. Selline hingamisviis teeb teid teadlikuks oma pidevast sidemest Allikaga, taastab tasakaalu kogu kehas. See on oluline enesetervendamise harjutus.

* Istuge mugavalt, püüdke seda teha sirge seljaga. Toolil, maas istudes… (Kui sirge istumine on raske, võib harjutust teha ka kõvapoolsel alusel lebades). Hea on sulgeda silmad (parem keskenduda iseendale ja mitte lasta end välisest segada).
Käed langevad mugavalt sülle või reitele. Lamamise puhul võib ühe kätest asetada kõhule, siis on hea tajuda kõhu tõusu ja langemist.

* Tajuge, otsekui kuulatage oma hingamist. See muutub otsekui iseenesest veidi pikemaks ja sügavamaks. Hingake nina kaudu. Otsekui rüübates nina kaudu endasse seda elu ja olemist, mis teid ümbritseb.

* Iga hinge sissetõmbamise ajal kõigepealt veidi kerkib rindkere ja roidekaar, seejärel hakkab koos rindkere kerkimisega ettepoole võlvuma ka kõht. (Võib esialgu käega katsuda, tunnetada, kuidas kõht liigub ettepoole, justkui täituks aegamisi õhupall). Kui kogu ruum on kergelt ja rahulikult õhuga täitunud, siis peatu silmapilguks, otsekui markeeri – siin ma olen! mu kopsud on õhku täis! See peatumine kestab võibolla 1-2 sek, oleneb su taotlusest.

* Seejärel väljahingamine. Taas nina kaudu, kerge ühtlase survega. Rindkere ja roidekaar langevad, kõht liigub pehmelt sissepoole, naba suunas. Ilma suure pingutamiseta, ometi püüa välja hingata lõpuni. Ja väljahingamise lõpul – samasugune lühipaus, nagu ennegi: markeerides olekut.

* Sellist teadlikku, jälgitud täishingamist võiks algul teha näiteks kolm sisse-väljahingamist. Seejärel hingata jälgimisvabalt. Kui täishingamise harjutused saavad tavapärasteks, siis suudad neid teha igas asendis: kõndides, töökohal, üsna tõhus on täishingamine uinumise eel: see aitab peatada uitleva karusselli, mis sageli on põhjuseks, miks inimesed ei saa magama jääda.

* Kui täishingamine muutub harjumuspäraseks, oled eluga paremas kontaktis, su energiatarve teostub täielikumalt, su tervis paraneb.

(Veidi lappasin ka Jack Angelo Enesetervendamise käsiraamatut, põhiliselt rääkisin isiklikust joogapraktikast)

Massööri tähelepanekud 3. – On piinlik? – Ei ole ikka küll!

Kindlasti on selle massaažiasjaga inimeseti erisusi – ühele meeldib tugevam, teisele hellitav massaaž. Üks häbeneb asja pärastki küsida või ütelda, teine räägib vabalt ja kõigest ja ehk ülemääragi…
Need toredad inimesed, kes minu juurde on tulnud, on oma küsimustele sellised vastused saanud. Aga kindlasti võib kõhklust ja/või valehäbi selle nii toreda, nii vajaliku, nii ihuolulise tegevuse juures veelgi spetsiifilisematki olla.
Põhiline sõnum minu kui massööri poolt on: räägi minuga! Muidu ma ju ei tea, et…
… sul on liiga külm või liiga palav (massöör ja kunde on nii erinevas füüsilises olemises – üks liigub, teine mitte – et massööril on tõesti raske taibata, kas ruum on lebaja jaoks paras);
… sa tahaksid tugevamat massaaži või on hoopiski sul nii valus, et… mõtled omamisi – siia piinapingile ma oma jalga enam elu seeski ei tõsta! (usu – see tugevus, mis ühe inimese jaoks on tapvalt valus, on teise jaoks tühiasi… ja vastupidi. Ma ei tea, kumb sina oled, kui sa ei ütle!);
… sa tunned, et sul massaaži väga vaja, aga see on sinu jaoks lihtsalt liiga kallis (mingeid variante oleme ikka leidnud, teene teene vastu või naturaalmajanduslikke või…).
Ja ära ehmu, et ma sulle “sina” ütlen! See massaažiasi kohe on selline tegevus, et siia “poliitiliselt korrektne” ümbernurgajutt ei sobi!

Situatsioon nr 7

Kunde: Oi, appike, nii piinlik, kuidas mul kõht koriseb! Ma kohe ei tea, et miks mul need gaasid vahel niiviisi… / Näe võileib ajab kohvitassitäit taga… / Ära arva – ega ma ennast ei näljuta veel sellepärast…
Ma-massöör: Hoopis vastupidi! Kui sinul kõht koriseb, siis on see massöörile kiituseks, nii et – ära põe! Kehal on peale kesknärvisüsteemi ka autonoomne närvisüsteem. Seda inimene üldjoontes ise ei juhi. Sümpaatiliseks nimetatav pool juhib keha erutusseisundis, motoks võitle või põgene! Parasümpaatiline – juhib kehareaktsioone puhkuse seisundis. Moto – seedi ja tervene!
Nii ongi, et kui sul on heamõnus olla ja keha on lõdvestunud, siis kaldub kõht korisema. Selles ruumis siin tavapärased viisakusreeglid ei kehti. Gaasid on lubatud, kui vaja – teeme akna lahti! Kindlasti ütle, kui tahad vetsu minna, ei saa ju lõdvestuda ja mõnusasti ennast tunda, kui samal ajal hoiad iga hinna eest põit või soolestikku kinni.

Situatsioon nr 8

Kunde: Oi, ära mitte märgi, siin jää või magama… Kas mõni on siin jäänud ka tõepoolest magama? Ma olen kuulnud, et… räägitakse… Täitsa pläss ju!
Ma-massöör: Jah, magamine pole üldse ebatavaline. Mul üks sõber-tuttav massöör on öelnud, et “ega enne õiget massaaži teha saagi, kui klient magama on jäänud”. Noh, nii hull see asi ju ka pole, aga võib ka nii.
Esimesel korral tavaliselt siiski magama ei jääda. Kui just väga-väga väsinud pole. Esimesel korral oled sa veidi ärevil ja uudishimulik ja valvel, et – mis tehakse ja kuidas ja… Ühesõnaga, vaja on ennast olukorraga kurssi viia. Küsitakse ja vastatakse rohkem. Ollakse veidi rohkem pinges. Mitte et peaks olema, aga nii kaldub siiski olema.
Aga kui inimene otsustab tulla edaspidi veel, teine, kolmas kord… vaat siis võib küll magama ka jääda. Mahepoolne muusika, väheterav valgus, mõnus olemine. Miks mitte!
Üks mu kundedest on aga öelnud, et – on küll uni ja tahaks küll magada, aga mitte ei raatsi! Siis on pärast sihuke tunne, et nagu poleks olnudki. Jääd otsekui ilma sellest toredast protsessist. Ja eks selleski tõdemuses on oma ivake sees.
Nii et – kui uinud, on hästi, kui mitte, veel paremini! Ja kui ümberpööramiseks läheb, siis – ära pelga! küll ma su üles ajan.

Situatsioon nr 9

Kunde: Ma olen kuulnud, et mõned lausa karjuvad massaaži ajal? Kas see imelik ei ole? Mina küll ei saaks. Nõme ju! Ja piinlik.
Ma-massöör: Ei, nõme see küll ei ole. Noh, mingiks hulluks KARJUMISEKS ei ole muidugi seda asja mõtet ajada – ma siiski tõesti ootan ja palun, et sa juba enne mulle ütleksid, kui asi hakkab liiga teravaks minema! Aga see, kui sa massaaži ajal veits ühmatad või nimetad, et see on tõesti õige koht või valus või… või siis ükskõik, mis häälitsuse või liigutusega seda märku mulle annad, siis see ei ole küll paha mõte.
Vaata, mina pole ennast kunagi välja reklaaminud kui selgeltnägija. Kui ma midagi oma tööd tehes taipan, siis tore on. Aga su suunamistest ja vihjetest võib kasu olla. See haige koha võimalikult täpne tabamine on ju meie mõlemi huvides.

Massööri tähelepanekud, 2: APPI, niii piinlik!! – Tegelt ei ole piinlik, täitsa ok on!

Situatsioon nr 4

Ma-massöör: Kui sulle tundub, et sulle tehakse liiga, siis ütle! “Magus valu” on hea valu, ülemäärane valu – ei ole ei hea ega ka raviv.
Kunde: Ei, ikka valus peab olema, muidu pole sellest tolku midagi! Küll ma kannatan, kasvõi hambad ristis, peaasi, et aitaks!
Ma-massöör: Ei ole päriselt nii, et mida valusam, seda tervendavam. See kostab peaaegu nagu vene anekdoot, et – kui peksab, küllap siis ka armastab; ei peksa – ei armasta!
Kui on ikka täiega valus, siis mida teeb su lihas? Just – tõmbab tagasi, tõmbab krampi. Mis siis nüüd toimub? Toimub vägikaikavedamine, et kumb kummale “ära teeb”, või siis nagu vähk-haug-luik Krõlovi valmis. Üks sikutab ühele poole, teine teisele poole. Tulemus – sinikad (ehk kapillaaride purunemine), lihaskiudude rebestamine. Kui su eesmärk on haigest kohast verd välja lasta, siis võid ju parem aadrit lasta või midagi, miks peaksime me siin massaažilaual su kudesid rebestama?
Hea on see, mis ikka – PARAS, s.t keskmine. ON juba natuke valus küll, aga hea on ka. on tahtmine öelda, et – ära tee-tee veel! Kui ma peaksin sellest “heast, magusa valu” piirist kogemata üle minema, siis anna aga teada ja karju-röögi, löö jalaga!
Kunde: Kas sa oled sageli jalaga saanud?
Ma-massöör: Muhahahahaaa! Tegelt oleksid sa esimene, aga… pole hullu, teeme ära!

Situatsioon nr 5

Kunde ema, õde, abikaasa…: Ta peaks küll massaaži tulema, AGA… ta ei saa. Ta häbeneb. Ta kardab niiväga kõdi (või: ta on nii karvane! või: tal on psoriaas ja ta häbeneb! või: tal on sellised käsnad või sünnimärgid või…)! Mind ta muudkui painab, et tee ja tee, aga vot massaaži tulla häbeneb.
Ma-massöör: Jah, ma mõistan probleemi. Tegelikult on olemas võtted, mille puhul ei ole NII kõdi. Et ei puuduta jalatalda sõrmedega, vaid kas küünarnuki või labakäega jne. Kui ikka turi on haige, siis võiks ta ju proovida… Tema puhul saan teha ka lühema aja – kui ikka ei kannata üldse jalataldu puudutada, siis arvutame aja/hinna lõpuks ümber.
Erinevad nahahädad – nn iluvead ei huvita massööri absoluutselt. Kõikvõimalike sünnimärkide ja käsnade korral ta lihtsalt ei puutu neid, läheb tugevamate manipulatsioonidega märgi kõrvalt mööda. Psoriaasiga võib ehmatada n.ö tavainimest aga mitte massööri.

Situatsioon nr 6

(Nais)kunde: Ma ei tea, mis sa nüüd ütled või arvad… Või kuidas sa üldse mind masseerida saad. Mul on nii piinlik. Mul on jalad raseerimata!
Ma-massöör: Mida ma ütlen või arvan!? Ma arvan, et ainuke piinlik moment on siinkohal see, et sa üldse sellise asja pärast piinlikkust tunned!
Ilma pikemate bioloogilis-anatoomiliste lisaseletusteta ütlen, et need karvakesed, mis meie nahal kasvavad, on meie nahale vajalikud. Mingi pseudo-ilu-etaloni tõttu neid raseerida – on täitsa ebamõistlik asi. See vigastab nahka, tihti teeb mingi aja järel naha allergiliseks. KUI sulle meeldib raseerida, siis tee seda, aga massöör su raseeritust nüüd küll ei vaja! Kui sa mind muidu ei usu, siis tea, et ka mehed käivad massaažis, kõiki mehi ma muidugi ei tunne, aga üldiselt nemad seda karvakakkumise veidrust pole külge võtnud. Mis sa arvad, et ma nemad saadan sellepärast koju häbenema või?
Ei, mina kui massöör olen loomulikkuse pooldaja.

Massööri tähelepanekud, 1: – Appi kui PIINLIK!? – Ei ole piinlik… täitsa normaalne on!

Räägin mõnest situatsioonist, mis ikka-jälle massööri juurde tulnud inimestega kõneks tuleb (või siis – ei tule, aga tekitab pinget). Ei midagi inimvaenulikku, vastupidi – me kõik oleme inimesed!
Mida mina muidugi garanteerida ei saa ega taibata ürita, on kõigi maailma massööride vaatevinkel.  Ometi julgen väita, et nemadki on nii inimeste kui ka kõikvõimalike juhtumustega kokku puutunud, nii et kui kahtled, siis lihtsalt küsi!

Situatsioon nr 1

Kunde: Helistan, et leppida kokku… mulle soovitati… MIIISSS!!! 2 TUNDI! Olete te hulluks läinud!? Mis asja seal nii kaua teha on!? Ma tahan ju ainult kaela/ selga/ õlga…
Ma-massöör: Usun, et inimene on terviklik. Kui tunned, et haige on kael, siis tegelikult võib olla ebaühtlane juba puusade, vaagna tasakaal või hoopis jalataldade asetus.  Kui ma kunagi taastusravis töötasin ja ettenähtud 25 minutiga toime püüdsin tulla, siis oli kogu aeg selline tunne, et kiirusta, mis kiirustad, aga töö ei ole täiuslik, midagi jääb puudu. Nüüd, kui töötan iseenda peremehena, ma sellist tööd enam ei tee. See, et Éestis on praegu pooletunnine massaaž tavaline, ei ole mitte minu südametunnistusel.
Kui sa arvad, et sina soovid just seda ja ainult seda – siis vaata ringi, meil on piisavalt massööre, kelle tööaeg sulle sobiv on. Kui aga soovid tõesti terviklikku töötlust, mudimist, siis… 2-tunnise massaažiga iga massöör toime ei tule.

Situatsioon nr 2

Kunde: Oi, mul on nii piinlik! Tulin kiiresti (või – olin päev läbi tööl; või – tulin just trennist ja ei jõudnud…) ja olen nüüd nii higine! Ja/või saapad on päev läbi jalas olnud ja jalad… vuih! – ma ei tea, mis nüüd saab….
Ma-massöör: Kui mulle oleks inimeste loomupärane lõhn vastik, siis ei oleks ma ju saanud massöörina tööle hakatagi! Esimesed koolist väljakukkumised sel põhjusel olidki toona – mõni ei talunud võõraid lõhnu, mõni väljanägemist või olekut… . Rääkimata sellest, et seda tööd nii palju aastaid teha. Võin higi ärapühkimiseks kasutada salvrätikut või niisket paberit…
Kui sa aga tunned, et sind ennast su olemine ja lõhn häirivad, siis – on võimalik minna duši alla, pesta jalgu, kuivatada…

Situatsioon nr 3

Kunde: Ma ei tea, kas massaažis tohib rääkida või peab vait olema. (Vahel tsiteerib ta kedagi massööri, kes rääkida pole lubanud; teinekord jällegi ütleb, et just usalduslikud vestlused massööriga on talle olulised).
Ma-massöör: Võib nii, võib naa. Kui oled vait ja omamisi, siis on sul parem tunnetada, mis kusagil su kehas mudimise käigus toimub. Otsekui selline omapärane sisemine skaneerimine. Ka minul, massööril, on keskendumine täiuslikum.
Kui aga tunned, et tahad mõne koha või tegevuse kohta täpsemalt teada, siis – küsi ja me räägime sellest. Inimesel sageli polegi eriti võimalust ega olukorda, kus ta saaks oma keha üle arutleda. Hädade üle kurtmine pole tavaelus eriti kõrgelt hinnatav tegevus, arsti juures, kus seda nagu võiks teha – pole pahatihti arstil aega kuulata.
Kindlasti on asjade selgemaks arutamisel oluline teraapiline moment man.
Või siis jälle – mida süüa, mida juua, mis harjutust teha… Eraldi aega massaaži juurde lisanduvaks jutuajamiseks mina määrata pole tahtnud, olen ehk pisut matsi-tõugu. Ei raiskaks tühja.
Erisusi massööridel ses osas võib tõesti olla, küsimine – kas rääkimine on aktsepteeritav või mitte, on päris paslik mõte.