Kas on nii, et tunned ennast otsekui vana nuustik: orav-rattas-ring, kiire-kiire, oled jõuetu ja vaid vahel vilksatab peast läbi mõte – kas siis see ongi minu elu? kas see on kõik, millest ma olen unistanud? kas see on see elu, mida ma tahan elada?
Aga põgusateks vilksatusteks need viivud jäävadki. Miks ometi?
Põhjus on lihtne: me rakendame kogu oma energia päevarutiini elushoidmisele. Ratas ei saa ringi käia, kui orav selleles ei jookse, eks.
Meil ei piisa ükspuha, milliseks elu muutvaks sammuks jõudu, ja nii me tammume edasi oma iiveldamaajavalt rutiinset rada.
Jõudu, energiat on igal inimesel oma kindel kogus. Esimese, olulise hulga sellest saame kaasa sündimisel, oma vanematelt. Ühel on see eluenergia algkogus suurem, teisel väiksem. Selleks, et seda taibata – võime vaadata lapsi. Kui energilised ja elujõulised on neist paljud, aga sugugi mitte kõik. Kui oletada, et mina või sina oleme siia ilma tulnud “igava seksi tulemusena” (väljend laenatud don Juani õpetustest, Castaneda), siis kas see tähendab, et meil polegi mingit võimalust kroonilisest energianappusest pääseda?
Ei. Sest on olemas veel jõuallikaid.
“Kõigi elavate olendite energianivoo sõltub kolmest põhilisest tegurist: energiast, mis neile viljastades anti, viisist, kuidas nad seda alates sünnihetkest kasutanud on ja sellest, kuidas nad kasutavad seda praegu.” (Victor Sanchez)
Lõputuks nõiaringiks muutub meie elu siis, kui me kasutame kogu oma energia ära kõigile neile sadadele ja sadadele rutiintegevustele ja -harjumusele.
Tegelikud energiaallikad, kust tõesti jõudu juurde saab ammutada, on meile teada kui suured stiihiad: Päike, Maa, teised taevakehad, Tuli, Vesi… Aga häda ikka seesama – selleks, et nende energiaga harmooniliselt ühendusse asuda, on vaja algkapitali, jõudu.
Mida teha?
1. Vaata mõttes läbi oma argipäeva tegevus, rutiinid. Võid nad käsile võtta kirjalikult (selgem, kindlam, ülevaatlikum). Aga kui soovid seda teha mõttes, siis palun väga, see on sinu elu, mitte käsulaudade kompleks.
2. Kirjuta, mõtle, eralda eluvajalikud tegevused (nagu söömine, magamine, hingamine)… mitte nii väga vajalikest.
3. Eralda nende mitte-nii-väga-vajalike hulgast esialgu välja mõni süütu ja ohutuke, mõni selline, mille peatamine on Sulle üsna lihtne. Näiteks võid valida teistsuguse kodutee, parkida auto uude kohta, muudad magamisaseme kohta või tõstad hoopiski madratsi põrandale… Midagi sellist, mille loogiline põhjus võib veidi ebaloogiline tunduda, kuid mis ometi murrab nii väga olulise mõra su rutiinsusesse. Ja annab sulle koha, tegevuse, mille kestel sa kindalsti mõtled ja märkad oma ümbrust, oma toiminguid uuest vaatevinklist.
4. Eelmisele punktile lisaks või siis sellele järgnevaks (oleneb, kui intensiivselt sa oma uut elu kuduma asud) on hea oma ellu sisse tuua mõni väike rõõmus mänguline rituaal. On selleks siis kellukese helistamine hommikul, kui tõused või siis kummardus koduuksele iga kord, kui seda läbid.. pole oluline.
5. Määra oma “harjutusele” kindel aeg. see ei peaks väga pikk olema! Nädal on päris hea ajavahemik. Sa ei vaja ju uut eluaegset harjumust, sa tahad LÕHKUDA loogiliste rutiinide rida.
Kuidas sellised väikesed naljakused aitavad jõudu koguda?
Sellepärast, et põhiline koht, kuhu me oma jõu kaotame, ei ole mitte meie raske töö ja sedasorti vaevad, vaid meie enesetähtsuse alalhoid, ego nina püstihoidmine. Ninanipsud mõjuvad ta pjedestaalile vägagi tervendavalt. Ja mida naeruväärsem sa endale näiteks oma kassile rituaalset õhtukummardust tehes oled – seda paremini see jõu kogumise mehhanism sinus tööle hakkab.
Ülevaatus oma tavaharjumustest tehtud, alusta mängu! Kahtled sa, et mäng annab elule sära (=sinule energia!)? Kui kahtled, siis jälgi mõnda aega kedagi, kes südamest mängib.
Sel hetkel, kui tunned, et sul on juba jõudu juurde kogunenud, sel hetkel istu laua taha ja asu inventeerima oma eluenergiat halvavaid harjumusi.
hingetee 