Ego laiutab ENESETÄHTSUSE troonil ja tema ümmardamine, tagamine, et tal seal ikka hea oleks, on meie tavaelus kõige energiamahukam harjumus.
Minu mured on kõige suuremad ja olulisemad, minu viha on “õiglane” (nagu Jehooval!?), minu haigused ja kannatused kõige piinarikkamad jne, jne.
Ja kui (tähtsad) teised seda ei respekteeri või tekib sisevaatluses augukoht, siis langen enesehaletsusse, masendusse… depressioonini välja.
Ülejäänud aja ja energiaga loon aga pilti. Seda, kuidas ma arvan, et ümbritsev mind näha ja hoomata võiks. Et nad ikka taipaksid, KUI tark, teravmeelne, nutikas, ilus, tugev… või siis kui süütu kannataja, ülekohtu käes vaevleja, saatuse piinata ma olen.
Siin ma siis praegu kirjutan, endal kuklataguses igritsemas küsimus, millele ma hetkel vastata ei oska (või ei söanda?). Kas ma jutustan siin sellepärast, et mu olemus vajab väljendumist Õpetajana? või hoopis sellepärast, et nuumata oma Ego?
Olen korduvalt ennast tagasi tõmmanud ja endale kehtestanud: hoia end tagasi ja madalat profiili, sest alati, kui võtad sõna, on oht, et sind välja naerdaks. Ja hirm saada välja naerdud on üks mu baashirmudest.
Mida kõike ma selleks teinud pole, et seda vältida! Tõhusalt on töötanud just see eelpoolnimetet: hoia mokk maas, siis nad ei taipa su küündimatust/ rumalust/ebakompetentsust. Või siis jälle pikad-põhjalikud eneseõigustuse tiraadid, olles õnnelik, kui on neid , kellele esineda. Hästi töötab ka meetod naerda/naeruvääristada oma sõnad ise ja esimesena, võttes sellega teisel “trumbid” käest.
Aga täna ma mõtlen, et need meetodid on ikka vaid kaitserajatised, mis otsekui säästavad haigetsaamisest, samas aga piiravad mu tegutsemisvallad. Ikka, et – troon ei vappuks!
Ja nii tahangi praegu öelda risti vastupidi: ego saboteerimiseks ei saa paremat võimalust ollagi, kui et lasta tal (endal?) olla väljanaerdud! (Kirjanduslikult on seda väljanaerduse asja minu meelest väga hästi kirjeldanud H. Hesse “Stepihundis”)
– – –
Kuidas mehhanism tavaliselt töötab?
Keegi ütleb mulle midagi. Noh, näiteks hiljuti öeldi mulle, et vaat, suitsetad ja kui koos trammi peale jooksime, oi, kuidas sa ähkisid!
Mulle!? Mina, kes ma olen terve ja tugev ja sportlik ja mida kõike!
Minu Ego sai väikse mõnusa kolaka, solvus ja vihastas takkapihta, töösse lülitus sisseharjunud käitumismehhanism: ära näita välja! See, kes solvub, on haavatav, järelikult nõrk! Ja ega ma siis näidanudki. Naeratasin muudkui.
Kas ma mõtlesin sellele, mis nendes sõnades õiget on? Tühjagi, – ma tegelesin ju intensiivselt sellega, et lohutada oma õnnetut Egot ja et mitte sattuda veel tugevama löögi alla – haavumise varjamisega.
Mis siis tegelikult toimus? Lahknemine, mõra selle vahel, kuidas ma TAHAN ennast teistele näidata ja kuidas teised mind tegelikult näevad. Pluss harjumuspärased enesekaitse, ego-kaitse mustrid.
Niisiis, asi ei ole ei ähkimises ega ka ütlemises, asi on energia kaotamises Ego turvamise eesmärgil.
Aga lähme edasi. Mul on mu hästikaitstud ja aukohal poseeriv Ego. Ja mis siis? Tore ju, las tema olla!
Püüaks õige vaadata, mis see mulle, mu olemusele kasu toob:
võõrandumise ümbritsevast, illusoorse maailma- ja minapildi toetamise,
kõikuva enesehinnangu (sõltuvalt sellest, kas olen parasjagu väljastpoolt kiita või laita saanud),
piiride jäigastumise (kaitsefunktsioon muutub vanglaks),
üksinduse,
suuremahulise energialekke,
mõttetegevuse ülimuslikkuse tunnetusliku ees…
Ei kosta just liiga ergutavalt, kas pole?
Mida teha?
Troonilt ja põrmu tallata? Tjah, pole just hõlbus. Pealegi – argimaailmas, kus toimetavad mõistus ja loogika, on Ego ja tema arutlus-mõtlemisoskus vajalikudki. Nii et – hea oleks, kui Ego loovutaks oma trooni vabatahtlikult ja toimetaks õukonnas kui nõunik. Mitte despoot.
Mina ja täna praktiseerin kahte põhiharjutust:
1. Olen tähelepanelik nende situatsioonide märkamises, kus tegutsen (või mõtlen), toetades Egot ja tema aujärge. Võtan luubi alla eneseõigustamise kõned, vaatan huvi ja uudishimuga oma solvumisi, ärritumisi, vihastamisi.
2. Kasutan maksimaalselt ära võimaluse naerda ise, võimaldada naerda teistel oma tarkust-tähtsust täis tegemisi.
Ja siis vaatan, kuidas mu majesteet luubi all ja naerualusena nihelema hakkab. Kui kuningal on kirbud, siis muutub ta vaieldamatult inimlikumaks.
hingetee 